Olen "lapsehoidja" täna... jälgin seda, mis toimub minu ühe õe 15. aastaseks saamise puhul korraldatud peol.
Kuulan - nad räägivad oma kodust ja vanematest... ning tunnevad ja räägivad sellest, kuidas kellegi vanem sunnib neile peale EDUKAKS olemist - valdkonnas, milles nad ise põrusid. Tundub, et näiteid neil jagub...
Kas tõesti loodetakse oma lapse kaudu realiseerida seda, mida ise ei suutnud? Kas vanemad saavad aru, millise surve nad sellega lapsele panevad? Kas te saate aru mis sellega kaasneb?
Noored on kinnised - alkohol avitab... muidu vaiksed ja endasse tõmbunud noored muutuvad vägagi avameelseks ja vestlushimuliseks peale mõningast joomist. See on üks tulemus, kui lapsel on pinged (põhjustatuna vanematest ja koolist) - nad ei oska end muud moodi välja elada. Suhtlemisoskuse puudumine on muidugi teine osa sellest - hirm, mida teised arvavad, sunnib vaikima tavapäraselt. Alkoholi tarbides need hirmud justkui hajuvad - loodetakse, et järgmine päev nagunii teised ei mäleta jne...
Ma ei oska defineerida edu, kuid kallis lapsevanem, mõtle enne, kui surud oma lapsele peale midagi, mida sa ise ei suutnud - kas tema tõesti peab olema see, kes sinu põrumised peab realiseerima? Kuidas ta seda võiks suuta? :-/