28. mail kirjutasin Hariduse varjatud funktsioonidest. Allolev kiri ja minu kommentaarid on vastus Martin Küüsmaa kommentaarile.



Martin: „Esiteks, haridussüsteem ei tähenda ainult koole, sinna alla käivad ka huvialaringid jm, mis peavadki pakkuma seda, millest üldhariduskoolis puudu jääb.“
Peeter: Nõustun.

Martin: „Teiseks, Sulle ei meeldi õpilaste lahterdamine. Paraku aga õpilased kui inimesed ongi erinevad, loodus ei ole andnud kõigile võrdseid võimeid. Nii ei saa ka kõik olla õppetöös ühtlaselt edukad, keegi peab ka kahtesid saama.“
Peeter: Ühesõnaga sa räägid normaaljaotuskõverast, mida tihti kasutatakse antud mõtteviisi iseloomustuseks. Leian, et normaaljaotuskõver tähendab vaid ühte – kui võtame ühe omaduse ja vaatame inimesi vastavalt sellele, siis väiksel osal inimestel kerkib see omadus tugevalt esile, enamikul on olemas ning mõningatel inimestel puudub. Seega on inimesed erinevad ja neid tuleks ka nii võtta, mitte hinnata neid mingist kitsast vaatepunktist lähtuvalt. Seejuures häirib mind kõige rohkem, et õpilasele jääb mulje, justkui see oleks ainuvõimalik hindamisviis.
Martin: „Kas Sa pooldad eksminister Maimetsa välja pakutud läbilõikeklasside ideed?“
Peeter: Ma küll ei tea, mida see idee endast täpselt kujutab, kuid reaalelus ümbritsevad meid iga päev väga erinevad inimesed ja mõistlik oleks osata nende kõigiga edukalt koostööd teha ja üksteist täiendada. Seega ma näeksin hea meelega tõesti, et klassides oleks inimesi seinast seina – see sarnaneks rohkem reaalsusega.
Martin: „Klassid ei tohiks ju olla ebaühtlased ja seetõttu tuleb tugevate kontingendis pigem nõrgematest lahti saada (nad näiteks sobivamasse kooli saates), sest parematelt ei tohi ära võtta võimalust areneda.“
Peeter: Miks klassid ei tohi olla ebaühtlased? Leian, et see on just hea, kui klassis on erinevaid inimesi. Õpetaja roll on luua keskkond, kus need klassiks nimetatud inimesed üksteist täiendada saaks. Tunnistan, et reaalsuses õpetajad tihti kahjuks pigem vastandavad neid inimesi.
Martin: „Hinded, eriti veel head, oma olemuselt ei ole ju eesmärk omaette - need on lihtsalt viis, kuidas motiveerida teismelisi tööd tegema. Siiani parimaks osutunud viis.“
Peeter: Kui otsida peaks leidma ka näited kus ilma hindamiseta on samuti suurepäraselt inimesed õppinud. Olen kuulnud sellistest katsetustest Rootsis ja Norras, kus näiteks algkoolis pole üldse hindeid pandud ja õpilased samamoodi (kuulu järgi isegi paremini) teadmisi omandavad. Aga jah, hindamine on valus teema, sest kiputakse tihti hindama inimest, mitte teadmisi või vähemalt töö tegija mõjutab hinnet s.t. sama sisuga töö eest saavad erinevad õpilased erinevad hinded. Hindamise mõte peaks olema anda tagasidet õpilasele ilma kriitikata selle kohta, kus ta veel end täiendama peaks ning kus vajalikud teadmised juba omandatud on. Täiskasvanutele suunatud firmakoolitustel see niimoodi vähemalt toimib ja kõik osapooled on rahul, eriti osalejad, kes saavad teada mida veel juurde omandama peaks. Koolis aga pannakse hinne ära ja see on lõplik. Saad kahe, samal ajal ei püüa keegi sul aidata omandada puudulikke teadmisi – leian, et sellisest halbade hinnete panemisest pole kasu.

Martin: „Edasi, haridussüsteemi eesmärgist kasvatada alluvaid. Vaatleme ühiskonda - enamiks meist ongi ju alluvad. Kõik ei saa olla juhid, kõik ei ole selleks võimelisedki. Demokraatliku ühiskonna institutsioon, nt üldhariduskool, peabki rahuldama enamuse vajadusi, kõike korraga ju ei saa. Jällegi sobib abiks tuua huvialakoole ja -ringe, mis pakuvad, seda, mis n-ö suures pajas puudu jääb.“
Peeter: Igaüks peaks olema niipalju juht, et ta suudaks vähemalt iseennast juhtida. Tänases keerukas maailmas pole see sugugi nii lihtne. Igaühe puhul vajab juhtimist aeg ja raha, ehk vajame aja- ja finantsjuhtimise alaseid teadmisi. Neid vajadusi aga kool ei rahulda. Kui koolis midagi neist teemadest räägitakse, siis tehakse seda keerukalt või igavalt. Paljude selliste oluliste asjade puhul püütakse õpilasele jätta mulje kui millestki keerulisest mida peaks aastaid õppima enne kui mõista...
Samas olen ise leidnud süsteemseid käsitlusi nii ajahaldusest kui ka finantsasjadest. Parim, mida leidnud olen on ajahalduse puhul FranklinCovey Co. süsteem (www.franklincovey.ee) ja rahaasjade mõistmise seisukohalt RichDad Co. (www.richdada.com) ning oma loomulike annete mõistmisele aitab kaasa Kolbe A Index (www.kolbe.com). Kas midagi analoogset või just neid asju ei peaks me õpetama Eestimaa noortele juba koolis?
Mul on hea meel, et mina leidsin need süsteemid nüüd, kus ma olen veel noor, kuid ka minul oleks jäänud nii mitmedki lollused tegemata, kui oleksin teadnud sellistest viisidest maailmaasju näha varem.

Martin: „Inimestele halvasti ütlemine, see, et nad ei saa elus hakkama on loomulikult vale. Kuid hea õpetaja seda ei teegi. Loomulikult leidub õpilasi, kellele isegi põhikool selle praeguses vormis käib üle jõu, ent sellest elus mittehakkamasaamise järeldamine on vale. Minu meelest on siin viga valesti valitud kaadris, mitte haridussüsteemis.“
Peeter: Õpetajad on kui surnud ringis – nad tõmbavad ligi teisi endasarnaseid. Kuna levinud on hinnangute andmine õpilastele ilma neisse süüvimata, siis see jätkub ka kooli juurdetulnute poolt. Loomulikult on ka erandeid, kuid...
Õpetajate nappus ja palgapoliitika on omaette pikk teema, mida praegu ei hakka lahkama.
Õpilaste kohta niipalju, et usun kõik on võimalised omandama teadmised mida pakuvad meie põhikoolid, gümnaasiumid ja isegi ülikoolid, kuid igaüks teeb meist seda erimoodi. Kahjuks kool on loodud vaid mõningaid õppimistiile silmas pidades ja ignoreerides teisi, sellest tingitud ka konflikt.
Halbu õpilasi ja saamatuid õpilasi pole olemas – on vaid süsteem, mis ei soosi nende loomulikku arengut.

Martin: „Kõik koolid ei ole ühesugused. Igale õpilasele ei peagi igas koolis õpetatav sobima. Tuleb leida endale sobiv kool. Võimekamatele nn eliitkoolid (ehkkki selle termini kasutamine mulle pigem ei meeldi, ei leidnud ma ka paremat), teistele neile sobivad. Nagu juba öeldud, õpilased ei ole ühesugused.“
Peeter: Võimekus? Selle sõna taha peitub väga palju... milline see eliit on? Kas õpilane kes on võimekas ajaloos või matemaatikas või spordis või käsitöös, tööõpetuses või elektroonikas või ehituses või poliitikas või majanduse mõistmisel või [loetelu on lõpmatu lai]? Paljud konfliktid saavad just sellest alguse, et keegi hakkab inimesi kastidesse jaotama ja sildistama võimekateks, vähemavõimekateks ja lootusetuteks või eliidiks ja maakaks jne. Kas me peame inimesi sildistama? Kus peitub siin lisaväärtus?

Martin: „Kuidagi peab inimesi harima, tänapäeva ühiskond on nii keeruline, et ilma ettevalmistuseta ei ole igaüks võimeline end rahuldavalt (saavutamaks eesmärke, mida koolihariduse omandamine võimaldab paremini) hakkama saama.“
Peeter: Mis on eesmärk? Mis on inimese ülim eesmärk? Tihti pakutakse selleks: Olla õnnelik. Kas kõik see mida me koolis õpime aitab sellele kaasa? Kas koolihariduse raames räägitakse meile kuidas saada õnnelikuks?
Mina olen õnnelik, kui saan teha seda mida soovin. Tööl käimine igatahes takistab seda ja seega mind huvitab kuidas ma saaksin minimaalselt ise füüsilist tööd tehes luua tingimused, et ma ei peaks kunagi enam tööle minema. Olen leidnud need teadmised ja tean täna, kuidas see võimalik on. Lihtsalt leian, et neid teadmisi võiks anda inimestele juba koolis.

Martin: „Lõpetuseks veel niipalju, et loomulikult on inimesi, arvamusi ja soove erinevaid, kuid siiski tuleb leida endas ka oskus kohaneda, sest maailma totaalselt muuta on enamasti liiga raske.“
Peeter: Nõustun. Oskus kohaneda on oluline. Kuid see ainult üks võimalus. Mina eelistan luua endale ise sobivad tingimused, küll olemasoleva süsteemi raames, kuid ikkagi oma käe järgi. See arusaam on samamoodi omandatav: On võimalik luua endale sobivad tingimused tegevuseks.

Martin: „Aitäh mõtteid tekitava lugemise eest! Loodetavasti leiad aega vastu vaielda/arvamust avaldada.“
Peeter: Vabandan, et mu vastust nii kaua ootama pidi. Olen tegelenud asjadega, mis mulle huvi pakuvad ja elu on olnud ilus :-) Nüüd olen jõudnud uuesti selle teema juurde, et vastata sinu mõtetele. Aitäh Martin kaasamõtlemise eest.