Valmistudes Sotsioloogia eksamiks töötasin läbi raamatu Sotsioloogia (Hess, Markson, Stein 2000). Teema, millest olen ka varem lugenud ja mis ka nüüd eriliselt minu tähelepanu endale tõmbas on haridus. Hariduse, kui protsessi, juures pakub mulle huvi, lisaks hariduse kui teadmiste jagamise ja omandamise protsess ning sellest tulenevad positiivsed tegurid, eelkõige selle kõrvalnähud, -produktid ning halb mõju inimesele. Järgnevalt tsiteerin selles raamatus kirjapandut ning lahkan eelnimetatud hariduse negatiivseid külgi...

Sotsioloogia (Hess, Markson, Stein 2000, 187):
"Hariduse varjatud funktsioonid. Igal manifestsel funktsioonil on ka tunnustamata, kuid mitte tingimata ettekavatsemata tagajärgi. Edasiantav kultuur ja õpetatavad rollid on sügavalt konformistlikud. Ükski haridussüsteem ei õpeta ettekavatsetult oma õpilasi hülgama eksisteerivaid väärtusi ja struktuure ning vähesed soodustavad ülikoolile eelnevalt kriitilist mõtlemist.
Termin "varjatud õppekava" (hidden curriculum) tähendab ametliku õppekava välist õpetustegevust, mida koolid pakuvad inimestele sellistes küsimustes nagu vanemate austamine ja etnotsentrism. Palju kriitikud kinnitavad, et need varjatud funktsioonid ongi tegelikult koolituse süda. Õppida teadma oma kohta, alluma ülematele, uskuma, et süsteem on õiglane - need on õppetunnid, mis kestavad ka pärast seda, kui ajalootunnis õpitu on unustatud (Best 1983). Selles konktekstis on uurijad lasteaedu kirjeldades kasutanud mõistet "ettevalmistuslaager" (Gracey, 1977) ja keskkoole on võrreldud vanglatega (Haney ja Zimbardo, 1975)."

Koolihariduse halb mõju? Koolis õpetatakse, et süsteem on õiglane. Seda aga ta ei ole, ei ole kunagi olnudki ja ei saa ka arvatavasti olema. Süsteem on ebaõiglane. Üks peamisi süsteemi ebaõiglusi seisneb selles, et õpilasi lahterdatatkse tarkadeks ja rumalates ning tehakse sellest kaugeleulatuvaid järeldusi. Näiteks mulle endale on püütud selgeks teha (ja jumal tänatud, et see ei õnnestunud), et ma olen rumal ja sellest tulenevalt ei oleks ma pidanud suutma omandada keskharidust, rääkimata kõrgkooli jõudmisest ja elus hakkama saamisest. Nii mitmedki õpetajad tegid järjepidevat tööd põhikooli ajal selle nimel, et mulle selgitada kui rumal ma ikka olen ja et kui ma paremaid hineid ei saa, siis ei saa ma elus hakkama. Üks "huvitavamaid" soovitusi oli klassi kordama jääda. Tagantjärgi pean tunnistama, et ma tõsiselt uskusin neid inimesi, neid niinimetatud "õpetajaid". Ainuke jõud, mis mind sundis ja motiveeris edasi minema, oli mu ema. Hiljem olles tutvunud haridussüsteemi tagamaadega ning saanud teadlikuks erinevate õpistiilide olemasolust (ja seda kõike tingituna oma uudishimust väljastpoolt koolisüsteemi), tean lihtsalt seda, et minu loomulik õpistiil on erinev sellest mida soosib ja aksepteerib koolisüsteem. Parima selgituse olen saanud õpistiilide kohta tehes Kolbe testi (Kolbe A index). See test on justnimelt välja töötatud selleks, et inimesed saaksid selguse oma loomuliku õpistiili kohapealt.

Lühidalt veel ka haridussüsteemi eesmärgist: Eesmärk on õpetada inimesi alluma ülemustele, töötama teiste, eelistatavalt juba olemasolevate ettevõtete, inimeste heaks. Kool ei anna teadmisi selles, kuidas enda jaoks tööd teha ning kuidas saada sõltumatuks. Viimast peame me ise juurde õppima aga see pole eriti kerge... lisaks on vaja julgust.

Kokkuvõtteks, miks minu jaoks on haridusüsteem tänasel kujul pinnuks silmas? Mul on kahju, sügavalt kahju, et me raiskame oma inimesi veendes neid selles, et nad on rumalad, kui nad seda tegelikult pole. Ma ei usu, et on olemas üdini lolle inimesi, keda ei maksagi õpetada. Tuleb leida nende klassikalises mõttes rumalate inimeste puhul see, mis neid motiveerib ning samas lubada neil õppida nende loomuliku õppismisstiiliga ja mitte sundida neid vastumeelselt õppima ebaloomulikke stiile kasutades.
Mul on kahju, et me ütleme neile inimestele, kelle õppimistiiliga me ei vaevu tutvuma ja mis meile võib olla võõristav, et nad on rumalad/lollid ja jäävadki selleks. Mul on kahju, et me laseme neil seetõttu pooleli jätta põhikooli või mõne muu astme kooli ja eelkõige sellepärast, et me jätame need inimesed siia maailma teadmisega, et nad ei saa hakkama.
Justnimelt see teadmine on kõige hullem, mis me neisse sisendada saame. See teadmine, mis ei vasta tõele - seda mitte kellegi puhul. Iga inimene on võimaline ja saakski elus hakkama, kui ta seda ise usub. Ärme palun võta neilt seda usku...

Aga jah, tegelt on see minu üleskutse arvatavasti tühjale kohale... sest see, kas inimestelet võetakse usk hakkama saamisse ja eduvõimalusse, on iga õpetaja ja lapsevanema teha... minu hääl aga täna veel ei kosta kindlasti iga õpetaja ja lapsevanema poole... aga olen tänulik, kui lugesid seda mõttekäiku ja veel rohkem olen tänulik kui vaevud kaasa mõtlema ja oma mõtteid avaldama kommentaarides...