Inimene sünnib siia maailma - kõik on tema jaoks uus. Kõik vajab veel avastamist...
Väikse lapsena teeb iga uus asi meile rõõmu... on võimalus mängida ja proovida... vahest ka midagi katki teha saamaks teada mis seal sees ikkagi on... ja selle eest riielda saada...
Laps kasvab suuremaks... ja loovamaks...
Saabub võimalus käia lasteaias ja õppida suhtlema teiste omavanustega :-)


Aga hiljemalt 7 aastaselt oleme sunnitud minema kooli - ebaloomulikku loovust pärssivasse keskkonda.
Hiljemalt teisel aastal hakatakse meid hindama ja seda vaid viie palli süsteemis: on väga head; head ja rahuldavad hinded, lisaks siis mitte rahuldav hinne. Viimase puhul oled halb laps ja sinus pettuvad õpetajad, vanemad jne.
Kas tõesti peab iga laps olema andekas igas valdkonnas? ... ja saama vaid parimaid hindeid. Kas pole mitte normaalne, et on ka aineid, mida laps tahabki omandada keskpäraselt või üldse mitte.
Kiida lolli - ja loll õpib. Ehk tekivad niiöelda juba ette teada viielised, kes õpivad... mõned ka üle.
Tekivad ka niiöelda mahajääjad, kellest osa loobub... ja nad arvatakse ühiskonna heidikute hulka... ja mis hullem, nad ise kannavad end mõttes maha.
Tekib suur vahepealne mass, kes vihkab kooli, kuid ometi mingil põhjusel seal edasi käivad ja seda keskkonda järjest rohkem vihkama hakkavad...
Nende kooliaastate jooksul saab tõesti suurele hulgale õpilastele loomulikuks, et kool ongi ebameeldiv koht viibimiseks.
Peale kooli (ja ülikooli) minnakse tööle ja nüüdseks on juba loomulik, et ka see keskkond saab olema ebameeldiv. On palju inimesi, kes taluvad oma ülemuste sõimamist ja käskimist ning solvanguid. Nad on ennast (kooli abiga) juba ette programmeerinud, et nad peavad kannatama... ja seda kogu oma tööelu, ligi 45 aastat oma elust...
Kas see pole mitte kurb?