Täna olen mina jälle aasta vanem - sedakorda siis nüüd 21 aastane.
Miks kurb päev?
Iseenesest on muidugi tore, et mind meeles peetakse. Juba hommikust saati olen saanud SMSsse, maile, Orkuti ja rate.ee teateid ja ka ühe postkaardi :-) Head sõbrad ja tuttavad õnnitlevad :-)
Aga miks kurb?
Kurb sellepärast, et see ei oma enam tähtsust... vanus pole nii oluline kui mõningad aastad tagasi... eriti oluline oli ta enne 18 aastaseks saamist... kuigi jah pean tunnistama, et peale täisealiseks saamist polnud see enam oluline... enne, vat enne oli vaja alkoholi osta jne jne siis kui u. 15 sai oldud... nüüd juua ei viitsi / ei taha. Seoses korporatsioonis käimisega vahest saab mõni õlle joodud aga see on ka kõik. Seega vanus pole oluline... see ei anna enam midagi juurde - füüsilisest vanusest siis jutt. Vaimse poole pealt on muidugi viimane aasta olnud vägagi Maailmapilti avardav...
Miks kurb?


Sest mul on põhimõtteliselt kõik olemas, mida raha eest saab. Ok, alati võiks olla parem ja uuem... ja tõesti paljusid asju on piiratult... nagu riideid... aga see pole minu jaoks oluline... minu pärast ma võiks käia riides ka ühe krooni poest (asub Kristiine Keskuse lähistel) ostetud asjadega ringi käia... aga nuh käin oma väheste Hugo Bossi omadega - ümbritsevatele inimestele läheb korda ja seda heameelt võin ju neile teha, et viisakalt riides käin...
Puudu on vaid armastus. Õigemini ta on olemas aga ühepoolne... ehk siis armastan kedagi kes mind ei armasta... vähemalt siis veel mitte... aga jah seda ei tea ju kunagi ette mis need tunded teevad... kas mul õnnestub üldse kunagi selles teises inimeses need tunded esile kutsuda? Miks ma sellest lahti ei lase? Miks ei lähe ma oma teed? Miks olen vahelduva eduga oodanud alates aastast 1997? Põhjusi on mitmeid. Peamine on see, et ta on minu parim sõber. Inimene, keda usaldan täielikult. Ja ka mina olen tema parim sõber. Aga jah, mida ma temas näen? Näen naist, kes ilus ja armas, intelligentne ja seltskondlik - hea kaaslane ja vestluspartner. Olen õppinud nende aastate jooksul järjest rohkem ja rohkem väärtustama tema oskusi - erakordselt head söögid, oskus kasutada arvutit ning huvi mõista selle juures ja sees toimuvat, kuulamisoskus, empaatiavõime. Vähemoluline pole ka ühised väärtushinnangud ning sarnased tulevikuunistused... ometi aga on midagi puudu... midagi, mis on takistanud arenemast sellest kahepoolsest tugevast sõprusest kahepoolseks armastuseks...

Aga võib-olla olen ma täna lihtsalt väsinud... ja seetõttu kurb... sest tegelikult on mul ju olemas elus eesmärgid ja sihid... soov saada finantsiliselt sõltumatuks - nii, et ei peaks tööd tegema ning soov teha head - aidata kolmandat sektorit eelkõige rahaliselt ja kunagi võib-olla taas ka anda oma füüsiline panus...