Vaatasin filmi "Nimed marmotahvlil" ja mõtlesin selle peale mis hinnaga tegelikult on see riik - Eesti Vabariik - kunagi saavutatud... mõtlesin elu mõttele...


Mis on elu mõte? Tahan luua uusi väärtusi. Tahan olla teejuhiks ning leida ja näidata võimalusi...
Tundes ennast tean, et suudan algatada ka kõige keerukamaid tegevusi, kuid ei vii neid lõpule... Olen võimeline tegutsema puuduliku info tingimustes... kuid alati saabub moment kus see tegevus pole enam nii huvitav, kaasahaarav, tähelepanu vajav... ning silme ees terenedab juba uus probleem, uus väljakutse mis haarab mind oma lummusse... ja millega asun tegelema.
Seega tean, et oma eesmärkide elluviimiseks vajan meeskonda - meeskonda, kes viiks alustatu lõpule isegi siis kui ma ise liigun edasi. Seda meeskonda on raske leida... kuid pikemas perspektiivis peitub selles minu tegevuslikuse võti - suutes luua meeskonna saavad asjad tehtud, ei suuda luua meeskonda jäävad asjad poolikuks.
Aga sõja teema juurde tagasi... mõtlen, kas mina - Peeter Pärtel - oleksin täna valmis astuma füüsiliselt välja vaenlase vastu kui selline peaks Eestit ründama? sellele on vist mõelnud iga eestlane... ja eks selliste filmide eesmärgiks ole samuti sellele mõtlema panemine... (minu puhul täitis see eesmärki).
Kas ma siis oleksin valmis? Täna? Või millal siis kui mitte täna? Ma ei oska vastata... Tean, et mul puudub sõjaline ettevalmistus: ma pole teeninud Eesti Kaitseväes. Tean, et ma ei viitsinud õppida morset ja teha endale amatöörraadio kasutamiseks vajalikke pabereid (side pidamiseks üks võimalikest kanalitest erakorraliste olukorda ajal) kui mul see võimalik oli. Samas tean, et armastan oma kodumaad ja austan siinseid inimesi. Tean, et tegelikult on see meie endi kätes kuidas meie riik areneb ja kasvab. Tunnen vastutsust. Ka mina saan anda olulise panuse riigi arengusse, kui ma seda tahan ja seda ma tahan. Tean, et minu põhiväärtushinnangute hulka kuulub esikohal AUSUS. Väärtustan kõrgelt haridust ja enesearengut.
Kas see kõik annabki elule mõtte? Kes olen mina, et ma pean ennast liigutama selleks, et meie riigil läheks paremini täna ja tulevikus? On see minu asi? ...või peaksin ma hoopis mõtlema iseendale. Vaatama kuidas saada kähkus rikkaks ning ostma auto, maja, teise auto, suvila ja kõike seda ise kasutama. Kumb oleks õige? Või peaksid need asjad olema tasakaalus?
Oled Sina neile asjadele mõelnud? Mina olen...
Olen oma mitmeaastaste eneseotsingute ja elu mõtestamise käigus jõudnud sellele, et mina tahan olla see Eesti Vabariigi kodanik, kes panustab riigi ja ühiskonna järjepidevusele. Mina olen see kodanik, kes pidevalt uurib võimalusi enesetäiendamiseks ja oma teadmiste jagamiseks teistega. Olen see, kes annab järjepidevalt osa oma sissetulekutest heategevuslikeks eesmärkideks. Olen see noor, kes on leidnud viise kuidas ennast teostada - leidnud erinevaid edu valemeid, mida viin ka ellu. Samas minu otsingud jätkuvad ja seda mitte ainult Eestist, vaid ka mujalt Maailmast. Olen palju ideid saanud kirjandusest, audiomaterjalidest, videodest mis pärinevad Ameerika Ühendriikidest... ning loodan need panna tööle enda ja meie riigi huvides.
Niisiis kas ma läheksin sõtta kui oleks vaja kaitsta vaba Eesti tulevikku? Ma ei tea, kas just füüsiliselt kuid kindel olen selles, et hoolimata sellest mis juhtub siin Maailmas, jään mina Eestimaa ja eestimeelsuse edasikandjaks. Seetõttu on mul heameel, et olemas on sellised akadeemilised organisatsioonid nagu korporatsioonid, mis on oma eesmärgiks võtnud just Eesti meelsuse edasikandmise ning harivad oma liikmeid selles suhtes.

Soovin pikka iga meie kodumaale - Eesti Vabariigile!