See postitus oli siin nädala algusest nime all "Ühest suurimast veast aastal 2007/2008". Kuna asjaolud nõuavad, siis täiendan ja muudan seda postitust põhjalikumaks. Selle loo juures on sügav õppetund ja ma tean, et enamik selle päeviku lugejatest hindab tohutult seda kui ma räägin lisaks edulugudele ka ebaõnnestumistest. Aga nüüd lugu ise...

Olen sellest veast põhimõtteliselt juba kirjutanud 2005 aastal pealkirjaga "Töö tegemine poole raha eest". Nüüd kordasin sama viga teises vormis...

Tookord kirjutasin, et kui teed kellelegi midagi sümboolse tasu eest (tahad aidata, vastu tulla), siis oodatakse sinult ikka täisraha eest teenust ning hilisemate probleemide korral samuti kiiret reageerimist nagu oleksid täisraha saanud. Samuti kirjutasin, et parem on siis juba tasuta tööd teha... saad vähemalt Äitah ja hiljem pöördutakse uuesti abi saamise sooviga samuti viisakalt sinu poole.

Nüüd kordasin sama viga aga oma koduga...
Kuna õppisin sügissemestril 2007 Tartus Tartu Ülikooli Majandusteaduskonnas ja üks vana tuttav otsis just uut elamist, siis tundus, et voila. Kaks probleemi korraga saab lahendatud... mina ei pea katma selle koha kommunaalmakseid ja tema saab soodsa hinnaga elamise. Tegime kokkuleppe, et tema katab korteriga seotud kulud ja saab enda käsutusse ühe toa.
[Viga 1: Kokkulepe ja sissekolimine toimusid kiirustades, mistõttu jäid detailid paika panemata.]

Mida mina arvasin, et kokku leppisin?
Tuttav maksab korteri kulude arved (korteriühistu, valve, internet) ning saab enda kasutusse täielikult ühe toa ning võib kasutada elutuba/kööki arvestusega, et kui viibin Tallinnas, siis ööbin elutoas diivanil. Kolmanda toa osas omaarust ütlesin, et kui on hädasti vaja midagi printida, siis võib seda seal teha (ja mõtlesin, et seega mitte enamat). Seega eeldasin, et tal pole eriti asju mida kööki panna ning et kolmandasse tuppa ta ei vii ühtegi oma asja.
Samuti eeldasin, et elab seal üksi ning ei korraldada üritusi/pidusid/kogunemisi (nimetage kuidas tahes).
Seega eesmärk oli, et mulle ei tekiks kulusid sellest korterist perioodil, mis viibin Tartus.

Kuidas tuttav asjast aru sai?
Arvete maksmise osas õnneks samamoodi :-)
Tubade kasutuse osas aga totaalselt erinevalt... nimelt, et kogu korter on vabalt talle kasutamiseks. Sellest tulenevalt olid muidagi ka tema asjad igas toas ning köögis oli oluliselt rohkem asju, kui eeldasin.
[Viga 2: Eeldada, et kokkamishuvilisel naisterahval on vähe köögivahendeid...]
Elas küll üksi :-) Sellest saime siis ikka ühtemoodi aru...
Pidude/kogunemiste osas aga saime jällegi erinevalt aru... usun, et see on seotud tubade kasutamise kokkuleppest erinevalt arusaamisega.... (eeldasin, et ta kasutab peamiselt ühte tuba ja sinna ei saa ju eriti kedagi kutsudagi... tema eeldas, et kogu korter on vabalt kasutamiseks ning elutuppa tõesti mahub palju inimesi).

Mis erinevatest arusaamadest tulenevalt juhtus?


- Kui detsembris tagasi tulin oli ta oma asjadega igal pool korteris... mitte ainult selles toas, millest juttu oli (vaata Viga 1).
Praktiliselt kõik, mis andis, oli ära kasutatud majapidamistarvetest...
[Viga 3: Eeldada, et kui jätad oma asjad/vahendid vedelema siis neid ei kasutata...]
Ostsin uued, mis seal ikka... samas polnud ma sellise vajadusega arvestanud (eesmärk oli ju, et ei teki lisakulutusi).
[Märkus: tavapärases üürisuhtes poleks see üldse probleem, sest arvestaks juba alguses, et laekuvast üürist tuleb ka mõned asjad uuesti osta... praegusel juhul aga üüritulu polnud. Seega kõik kulutused, mis tekkisid ja olid 0'st suuremad olid juba liigsed.]
Tuttav kirjutas nüüd e-mailis, et see oli juhus (et asjad just sel hetkel otsa olid saanud) - halb juhus sellisel juhul :-/
- Suitsuandur oli maha võetud, sest patarei sai tühjaks (siis ta annab sellest teada piiksumisega).
[Viga 4: Eeldada, et igaüks on aru saanud suitsuanduri olulisusest ja taastab selle töökorras oleku esimesel võimalusel.]
Tuttav kirjutas nüüd e-mailis: "Ma olen ikka eeldanud, et tehnikaga tegelevad meesterahvad ja et Sa asendad selle ise."
Selle peale oskan kosta vaid: Kuidas palun? Loen ma ikka õigesti?
[Viga 5: Eeldada, et naisterahvas saab hakkama suitsuanduri patarei vahetusega.]
- Konkreetses toas (selles, mille omaarust ainsana talle kasutada andsin) on kriips seinal... ning värv maas paarist kohast (kui kinnitada seinale miski ja see ära võtta, siis kipub tulema koos värviga).
Tuttav kirjutas nüüd e-mailis: "Värv on maas. Tõesti, Sa tead hästi miks see minu toas küünelaiuselt maas on. Vaatame korraks Sinu töötuppa, mida me seal näeme?
Kohutav, onju!? Värv on igalt poolt maas, kus Sul midagi üleval oli või on. Ütleks, et praak töö ehitusmeeste poolt.
Kriips on seinal. Meenus ka see allikas, pesukuivatusrest riivas seina ja see tekitas sinna momentaalselt 8 cm juti. Niisama lihtsalt see tuligi."
[Märkus: tavapärases üürisuhtes poleks ka see probleem, sest arvestaks juba alguses, et laekuvast üürist tuleb ka korteris teha sanitaarremonti... praegusel juhul aga üüritulu polnud. Seega kõik kulutused, mis tekkisid ja olid 0'st suuremad olid juba liigsed.]
Asjast... uutes korterites või majades, kus on kasutatud kipsplaati ja see plaat värvitud, tuleb värv seinalt väga lihtsalt maha. Selleks pole vaja midagi erilist teha... seega parim (loogiline) lahendus on seintele asju mitte panna. Seega see pole mingi ehitusmeeste praak, vaid selliste (kaasaegsete) materjalide kasutamise puhul nii ongi...
Kuigi kolmas tuba, mida kasutan kodukontorina ja kus mul väga palju asju seintel ei puutu asjasse, siis selgituseks, et seal kasutan enamasti seda seintele kinnituse plastiliini (selle ettevaatlikul! eemaldamisel ei jää seinale jälge) ning mõnel juhul kahepoolset teipi (püsivalt seinale mõeldud asjade puhul) mis on põhjustanud värvi mahatulekut (kuid see pole probleem kuna sellel kohal nagunii on midagi seinal ja see, et värvi enam all pole ei paista välja).
Selle punkti lõpetuseks: Kuigi kriips nii lihtsalt tuligi ei kao ta sealt nii lihtsalt... ehk reaalselt oleks vaja ikkagi ruum üle värvida (teadupärast ei saa seinal, keskosas, vaid ühte kohta värvida nii, et see paistma ei jääks...).
- Mitmed väiksemad asjad on katki... näiteks purgiavajaga ei saa enam avada purke...
Tuttav kirjutas nüüd e-mailis: "Kallike, ma ei ole sellist asja kasutanudki!! Ma ei oskagi."
krt võtaks... purgiavaja on see asi, millega avada plekkpurke (näiteks sellist kus on ananassid sees) või konservikarpe. Üks naine ei oskagi sellist asja kasutada?!? Ja tõesti kust mina tean, kes selle katki tegi, kuid enne oli ta terve ja nüüd katki.
- Üks taldrik on vähem (katki läinud) ning teisel tükk väljas... (probleem selles, et need olid komplektina ostetud ja samasugust enam ei saa). Mind häirib asja juures see, et kuigi on olemas nõudepesumasin, siis pesti asju käsitsi ning seetõttu sai võimalikuks, et üks asi (taldrik) kukub käest ära teise peale ning puruneb.
jne jne
[Märkus: tavapärases üürisuhtes poleks ka need väga suured probleemid, sest arvestaks juba alguses, et laekuvast üürist tuleb ka korteris olevaid asju välja vahetada / uusi asemele osta... praegusel juhul aga üüritulu polnud. Seega kõik kulutused, mis tekkisid ja olid 0'st suuremad olid juba liigsed.]

Lisaks rahalistele kulutustele, mis pidin ja pean veel tegema, häirib mind kõige enam see, et ma ei tea kust ma veel midagi mittetöötavat leian või mis veel otsas on... avastan neid asju ju alles siis kui mul midagi vaja on ja seda enam pole (kuigi ma tean, et peaks olema). hmh... mõnda asja on ikka väga harva vaja... nii, et üllatusi jätkub veel tulevikukski...

Järeldus ja suur õppetund (et see mulle lõpuks meelde jääks):
Kui annad midagi kellelegi kasutada ja küsid sümboolse tasu, siis inimene kasutab seda ikkagi maksimaalselt nagu oleks maksnud täisraha. Seega minu kanda jäävad kulud s.t. täishinna ja sinu poolt antud sümboolse hinna vahe.

Mis siis teha?
Anna tasuta (heategevus) või küsi täisraha ning kui tõesti pole seda vaja anna kellelegi teisele heategeval eesmärgil.

Külli kommenteeris esialgset postitust... nagu näha täiesti teemast mööda... õppetund on selgelt välja toodud. Samuti minu tehtud vead... see on asja point, mitte see, et polnud mingil hetkel ühte või teist asja...