Täna kohtasin täiesti juhuslikult üht oma vana õpetajat Tallinna Polütehnikumi päevilt...
Võiks ju olla meeldiv ja tore sündmus aga võta näpust :-/
Vaevu vaevu tundsin õppejõu ära... midagi näojoontes meenutas ja silmadest... ning tema tundis minu ära.
Miks ma teda niisama lihtsalt ära ei tundnud?
Sest ta oli muutunud... kohtasin seda naisõpetajat Tartus Statoili bensiinijaamas... mina olin ostmas kütust Tallinnasse sõiduks... tema oli ostmas kanget õlut, vist viimase raha eest... kogu tema nägu oli paistes... kogu tema olemine oli paistes... oli näha, et ta on väga pikka aega joomisega tegelenud :-/
Ma ei osanud kuidagi reageerida.... sellest hoolimata kulges meie vahel järgmine dialoog:
Mina: Tere
Õpetaja: Tere (hetk... ning äratundmine) Kas sa minu arvet ei taha ära maksta?
Mina: Ei (resoluutselt... sest see küsimus tuli nii ootamatult)
Mina: Kuidas teil läheb?
Õpetaja: Raskelt... Kuidas sul läheb? Mis sa siin teed?
Mina: Hästi läheb.
Õpetaja: Pean tööd tegema.... pensionile ikka veel ei saa.
Mina: vaikin.
Õpetaja (asub minekule): Kõike head.
Mina: Kõike head.

See võttis mõtlema... samuti šokeeris see mind. Seda õpetajat teadsin ma ju õige hästi :-) Enamikke tema kontrolltöid tegin vähemalt 2 kui mitte 3 korda. Peale tunde istusin seal kaua, kaua kuni tööd said uuesti ja uuesti tehtud... Hinde sain ikka kätte lõpuks :-)
Ja nüüd äkki näha sama inimest sellises seisus?!? Ainus mõte tema peas oli seotud rahaga... kõik tema mured olid seotud rahaga. Ta ei suutnud näha kaugemale kui raha puudus... Oh jah... mul on kahju ja mul on kurb meel.