Vana ja kurb meesRäägime II sambast, sest III mulle eriti huvi ei paku (kuna ei ole liitunud ega liitu sellega).
II samba puhul on riskiastmelt kolme sorti erinevaid fonde, vähemalt teoorias. Jagunevad nad järgmiselt:
1) 50% võlakirjad / 50% aktsiad
2) 75% võlakirjad / 25% aktsiad
3) 100% võlakirjad

Jutt ju oli, et võlakirjad vähendavad riski ehk eeldati et aktsiad on ikka oluliselt riskantsemad, kui võlakirjad.
Kogu maailm aga ärkab nüüd ja avastab, et mitmel pool on kõikvõimalikke laene, varasid ja krt teab veel mida niiöelda ümber pakendatud võlakirjadeks ehk antud neile välimus kui madala riskiga investeeringust.

Eestis toimuvast kirjutab Äripäev: Eestlaste pension on kinnisvaraturu meelevallas.

Mis on aga reaalsus?


Reaalsus tundub olevat see, et pensionifondide haldurid kasutavad pensionifondides olevat raha paljuski kõikvõimaliku jama finantseerimiseks, kuna seda raha on lihtsalt liiga palju, et seda mõistlikult kasutada.

Tark Investor Kristjan Lepik kirjutab oma lehel pealkirja "Laenuraha pigistab finantssüsteemi" all: "/../ Keerulised ajad praegu börsidel ning ma arvan, et sellistes tingimustes peaks esimese reeglina vaatama seda, et kapital säiliks ning alles seejärel tootlust taga ajama. /../"

Üks võimalus kapitali säilitada on hoida seda rahas. Ise hoian enamiku oma vara hetkel rahas, kuidas kunagi kas üleöödeposiidis, SEB Eesti Ühispanga Likviidusfondis või lühiajaliste laenudena usaldusväärsetele sõpradele ja nende firmadele.

(Pensioni)fondid ei saa ka parima tahtmise juures hoida oma vara rahas, sest seda ei luba nende reeglid. Ainuke lohutus on see, et vähemalt inimesed ei saa oma raha sealt järsku välja võtta, mis paneks veelgi fondihaldurid surve alla ja tooks fondi väärtust alla. Küll saab aga viimast teha muude fondide puhul ning see omakorda vähendab veelgi kiiremini fondiosakute väärtust.