Käisin 5. aprillil Eesti Draamateatris vaatamas etendust "Müügimehe surm". Väga hea etendus... lõpp läks kurvaks, isegi pisar tuli silma. Etendus lõppeb müügimehe surmaga nagu ütleb pealkirigi...
Sisulise poole pealt näitab ta perekonda, kus areng on jäänud mingil hetkel seisma... isa on müügimees, ema koduperenaine ning siis on veel kaks poega... isal on kinnisidee, et pojad peavad edukaks ja jõukaks saama... kuna pojad ei taha ka isa kurvastada, siis ajavad talle palju jama... isa ajab samuti jama teemal kui edukas ta ikka on. Perepea, müügimees, on endale maha müünud idee, kui hea ja suurepärane on ikka müügimees olla. Palk sõltub vaid enda tulemusest, põhipalka pole. Kuni see kaardimajake kukub kokku... isa saab vanaks ning hakkab asju ning olukordi segamini ajama... pojad on juba kolmekümnendate keskel ja pole saavutanud midagi... veelgi rohkem, pole jõudnud sellenigi, et ise end üleval suudaks pidada.
Läbivaks teemaks on veel 25 aastane kodulaen... Viimaks kui ema tõdeb, et nüüd siis on laen makstud, tuleb tal ka tõdeda, et tema ise on ainult jäänud veel sinna majja elama - see on üks viimaseid mõtteid näidendis... müügimehe haual...
Ironiseerides võib ka öelda, et näidend kujutab "turvalises" oravrattas elavat perekonda... iroonia peitub sõnas turvalisus. Näidendist käivad korduvalt läbi võimalused, millest jäetakse kinni haaramata...

Ehk siis näidend paneb mõtlema küsimustele... kas elada nüüd või unistada paremast homsest? mis on elu eesmärk? mida ma üldse tahan siis elus teha? mis on elamine? kui tean mis on elamine, siis miks ma ei tee neid tegevusi praegu?