Enamik oma päevi veedan kontoris, kus käivad väga erinevad kliendid...
Kõige enam kuulen ma lauset "See on kallis.". Ja selle lause ütlejaks ei ole mitte klient.
Tüüpsituatsioon:
Klient astub sisse, võtab kauba, mis tellitud ja vaatab siis ka väljapandud asju. Küsib mõne asja kohta: "Mis see maksab?" ja saab vastuseks "See on kallis.". Klient omakorda, "kui palju siis?" Klienditeenindaja: "Ma kohe vaatan..."

Müstika.... aga reaalsus ja mitte ainult siin kontoris vaid ka väga paljudes poodides.
Miks on vaja kliendi eest otsustada? Kas tõesti on inimestesse aastate jooksul, mil kõigil oli vähe raha, juurdunud arusaam, et kliendil pole ka täna raha. Siinkohal tasuks tähele panna, et ega klient ei osta asju endale vaid firmale, kus ta töötab!!! Seega klienditeenindaja arusaam sellest mis on kallis, tema enda perspektiivist, ei saa kuidagi kokku langeda kliendi firma arusaamaga kallidusest.

Teine asi mida tihti näen on samm sellest "see on kallis..." edasi. Nimelt kui klient jääb kasvõi viivuks mõtlema, kas võtta asja või mitte, siis pakutakse "aga ma võin ka allahindlust teha x %". Klient pole veel ju midagi öelnud?!? Kas on tõesti raske oodata, et klient ütleks, mis teda mõtlema sunnib?!? See ju ei pruugi olla hind... see hetkeline mõttepaus võib olla lihtsalt inimese omapära või ta mõtiskleb, kas see ikka on õiget värvi, suurust või mida iganes muud...

Oma töö väärtust meil siin ikka hinnata ei osata. Odav, odavus... krt võtaks, sellega ei jõua kaugele, eriti kui müüja seda taga ajab.