Teema: Tervis

Jagan teiega kuuldut... nagu kolmapäeal kirjutasin tuli mul viibida Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas 2 tundi ning selle aja jooksul kuulsin kõike mis seal toimus...

Olgu kohe ära öeldud, et sa ei taha sinna sattuda - seal pole midagi meeldivat.

Võib-olla siiski midagi - mind pandi tilguti alla, mille tulemusena olin väheke paremas seisus paari tunni pärast...

Aga mis toimus samal ajal ümberringi?

Nagu öeldud ma kuulsin paljut, kuid sain vaadata vaid lage... juba algusest peale tajusin, et sealne õhkkond pole just eriti sõbralik. Natuke sõbralikust kumas läbi seal olevate ameeriklastest praktikal olevate tüüpide... üldiselt aga oli eesti- ja venekeelne kaeblemine ja/või lausa sõim. Õnneks / kahjuks mõistan kõiki kolme keelt - nii Eesti, Vene kui ka Inglise keelt.

Õdedel tundus olevat üheks eesmärgiks enda väljaelamine patsientide peal ja nende kallal norimine... mõned näited:
a) mind rünnati ütlusega: "Sa oled ikka täitsa nõrk mees." Selleks ajaks olin vähe juba toibunud ning vastasin huumoriga: "Vererõhu poolest kindlasti."
b) üks noorem mees tuli sinna probleemiga, et tal vasak käsi ei liigu eriti... olevat käinud perearsti juures ja see saatnud sinna. Õde küsis, et millal esimest korda tähele seda pani. Mees vastas, et kuu aega tagasi juba... VIGA!, sest selle peale sisuliselt visati ta sealt välja ning öeldi, et "siin on erakorralise meditsiini osakond, nägemist". Mees tuli natukese aja pärast tagasi... kuna ta kusagilt saadeti ikkagi sinna jälle... õed ütlesid, et ok, kontrollime kas su süda on korras ning käskisid mehel pikali heita. Selleks ajaks olin juba istumas voodi peal ja nägin kuidas mehel nägu pikaks venis - käsi valutab ja nemad tahavad süda kontrollida. Nagu arvata oli  - südamega kõik korras. Selle tulemusena öeldi mehele uuesti: nägemist. Igatahes tuli see mees sinna veel kolmandat korda tagasi...

Miks õed nii vaenulikult käitusid?

Ka sellele leidsin üsna kiiresti vastuse.... mis sa arvad?
Vastus on tegelikult lihtne ja samas kurb:
Iga arst kes sinna ruumi sisse sadas kas otseselt sõimas õdesid või vähemalt ütles neile midagi halvasti.

Veel täheldasin arstide hoolimatust patsiendi suhtes.

Näide 1: Minu kõrvalvoodis oli keegi vanem naine (kardin oli vahel, ei näinud kui vana, kuid hääle ja jutu poolest järeldan). Tal oli probleem, et igal õhtul on kõrge palavik... ning probleem puusadega - elu jooksul on tal olnud 5 puusaproteesi jne jne. Arst, krt võtaks, ei kuulanud üldse naist. Mudkui kordas sama küsimus mitmeid kordi kõva ja pahase häälega... ja ei kuulanud absoluutselt kui naine talle rahulikult vastas. Arsti huvitas millal naisele on operatsioone tehtud ja kus... kuna neid oli päris pikk loetelu, siis arst ei suutnud neid meelde jätta ja tundus, et tal niipalju ka nupp ei nokkinud, et oleks saadud info üles kirjutanud. Nii ta siis pahandas naisega, et see talle uuesti ja uuesti sama juttu räägiks...

Näide 2: Õde ei lubanud mul koridori ootama minna kuni mulle keegi järgi tuleb (et äkki läheb jälle pilt eest). Samal ajal arst (omaarust vaikselt rääkides) ütles teisele õele: "Miks see ikka veel siin on? Ta sai ju paberid kätte." Tänud! ütleks selle peale. See, et keegi mulle voodisse mingid paberid viskas ei tähenda ju ometi, et nüüd on kõik korras või kuidas?!?

"Mis me selle asostsiaaliga teeme?"

Seda vestlust ma ainult kuulsin, kuid ei näinud... vestlus käis siis teemal, et mida ühe asotsiaaliga teha, kes sinna toodi kiirabi poolt. Vestlus arenes umbes nii, et peaks ikka haiglas eraldi ruum või veel parem üldse eraldi haigla olema selliste jaoks... pärast mõningast kaeblemist tuli ühel sealsel töötajal hea mõte: küsiks õige ameerika praktikantidelt, et mis nemad sellistega teevad?
Vastus muidugi üllatas neid, kuid lõpetas selle kaeblemise... Ameerika praktikantides tekitas küsimus kuuldavalt segadust... ja vastus kõlas umbes nii: Nad on inimesed nagu kõik teised ja meil koheldakse kõiki samamoodi. Nõustun ameeriklastega.

Mul on heameel, et minu sealolek piirdus vaid paari tunniga... aga karm värk sellegipoolest. 

Teema: Tervis

Jõudsin just haiglast koju....

Mis juhtus?

Minestasin täna päeval kontoris. Lugesin artiklit Naine sünnitas Rakvere haiglas WC-potti ja pilt kadus eest.

Edasi oli väike paanika (teistel), kiirabi (mulle) ning Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda sõit....

Nüüd jõudsin koju (4 tundi hiljem).

Karm värk... enesetunne on ikka sant.

Põhjus, miks nii juhtub on minu kunagistele klassikaaslastele teada... kunagi kui koolis räägiti esmaabist ja kirjeldati õpetaja poolt elavalt õnnetusi, mis sisaldas jutt verest, juhtus sama asi - pilt eest (minul)....

Peab mõtisklema sel teemal ning järeldama midagi.... mida seda ma veel ei tea.